Kasulik teada

Haiguste ennetamine

Müüdid vaktsineerimisest

Eesti Päevalehe artiklis 28.01.2010 kirjutatakse vaktsineerimise tähtsusest ja selgitatakse selles valdkonnas levinud müütidest

http://www.epl.ee/artikkel/487006

Gripi vältimise meetmed

Mehhikost alguse saanud gripipiviirus on jõudnud Eestisse. Kuidas kaitsta end ja teisi pandeemilise A(H1N1) gripiviiruse eest, sellest saab täpsemalt lugeda Tervisekaitseinspektsiooni kodulehelt http://www.tervisekaitse.ee

Lühikese kokkuvõtte peamistest soovitustest leiad siit.

Vaktsineerimine

Vaktsineerimine on  vaktsiini  süstimine või tilkade manustamine, selleks  et  vältida  organismi haigestumist.

Immuunsuse  saavutamiseks vaktsineeritakse kindlate  vahemike  järel vastavalt vaktsineerimiste skeemile (SM 21.03. 2007.a määrus nr. 34 “Immuniseerimiskava kehtestamine”, RTL, 03.04.2007, 27, 491).

Vaktsineerimise  tulemuslikkust  saab kindlaks  teha  vereseerumist antikehade määramisega.

Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks  on vajalik, et  vaktsineeritakse võimalikult  rohkem inimesi, sest laiaulatuslik immuuntaust takistab viiruste  ringlust.

Koolilaste vaktsineerimiste kalender  

1990-1995 aastal sündinud lapsed:

7 aastat – viies difteeria-teetanus ja poliomüeliit
12 aastat – kuues difteeria-teetanus
13 aastat – teine leetrid-mumps-punetised ning   13 aastat – B-hepatiit, kellele varem ei ole tehtud
17 aastat – seitsmes difteeria-teetanus

1996-… aastal sündinud lapsed:

6-7aastat tat – viies difteeria-teetanus ja poliomüeliit

12aastat – Hepatiit B 1,2,3

13aastat – teine leetrid-mumps-punetised

15-16 aastat – kuues difteeria-teetanus

Kas on üldse vaja vaktsineerida?
Otsustage ise: tuberkuloos sageneb Eestis; teetanus ja difteeria on surmaga lõppevad (NB! Hiljuti oli suurem difteeriapuhang Lätis); läkaköha põhjustab imikutel hingamisseiskust; leetrite tüsistuseks on ajupõletik; mumps – poistel tüsistuseks viljatus; punetised – loote väärarengu risk, kui raseduse ajal põdeda ning punetised võivad kergesti nakata.

Leetrid, mumps, punetised

Haigusest    Kõrge nakkavusega viirusnakkus, mis avaldub kurgu ja silmade põletikuna ning iseloomuliku lööbena.

Kuidas levib    Kõrge nakkavusega viirusnakkus, mis avaldub kurgu ja silmade põletikuna ning iseloomuliku lööbena.

Peiteperiood    Peale nakatumist esineb peiteperiood ehk aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad 10-15 päeva (maksimaalselt 21 päeva).

Sümptomid    Tekib palavik, mis kestab 3-4 päeva, kaasuda võib ka köha, nohu ja silmapõletik. Tekib lööve, mis algab kõrvade tagant, levib näole, järgmisel päeval kehale ja kätele. Kolmandaks päevaks on lööve ka peopesades ja jalataldadel. Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, kestab 5 päeva ja kaob samas järjekorras nagu tekkiski. Iseloomulikud on põskede sisepinnale tekkivad pruunikad laigud ehk Kopliki laigud.

Ravi    Spetsiifilist ravi ei ole, püütakse leevendada sümptomeid. Peamiselt palavikku langetav ravi Paracetamoliga, aspiriini ei soovitata kasutada. Kui haigus tüsistub, siis kasutatakse antibiootikume vastavalt haigust põhjustavale mikroobile. Haiglaravi on vajalik kui laps on raskes üldseisundis, tekivad tüsistused või kaasub raske põhihaigus.

Prognoos    Haiguse kulg on enamasti healoomuline. Harva võib haigus tüsistuda kopsupõletiku, keskkõrvapõletiku või peaajupõletikuga.

MUMPS

Haigusest    Kergesti nakkav viirushaigus, mis avaldub palaviku ja süljenäärme põletikuna.

Kuidas levib    Haigus levib piisknakkusena nakatunud inimeselt tervele. Tavaliselt põevad haigust lapsed ja noorukid. Mumps on kergesti nakkav, levides süljepiiskadega. Viirus eritub nakatunu organismist juba paar päeva enne ja 7 päeva peale sümptomide teket.

Peiteperiood    Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad) 16-18 päeva (kuni 3 nädalat).

Sümptomid    Tekib palavik. Süljenääre muutub valulikuks, paistetab. Viirus tungib vereringesse ning sealt sihtorganisse, milleks võib olla süljenääre, ajukelmed, munandid, kõhunääre või süda. Põletik võib olla nii ühe- kui kahepoolne. Neelamine muutub valulikuks, eriti valus on hapude jookide joomine. Kui haigestumine on peale puberteediiga, võib tekkida ka munandi põletik, mis avaldub valu ja punetusena ning võib tüsistuda sigimatusega.

Tüsistused    Mumpsi tüsistusena võib tekkida meningoentsefaliit ehk peaaju kestade põletik, mis avaldub peavalu, halva enesetunde ja oksendamisena. Sümptomid algavad 2-10 päeva peale süljenäärme põletikku ja kestavad 3-4 päeva. Raskemaks tüsistuseks on entsefaliit ehk peaaju põletik, millest võib jääda püsiv kahjustus, surevus on 2%. Mumpsiga võib kaasuda kõhunäärme, kilpnäärme või rinnanäärme põletik. Kui nakatutakse raseduse I kolmandikul, võib tekkida abort või lootekahjustus.

Ravi    Haigust ravida ei saa. Leevendatakse haiguse sümptome kasutades valuvaigisteid ja palavikku alandavaid ravimeid (ibuprofeen, paracetamol). Mumps paraneb iseeneslikult nädala või paariga.

Prognoos    Mumps paraneb tavaliselt iseeneslikult. Kui haigusel ei teki tüsistusi on prognoos hea. Kahepoolse munandite põletiku korral tekib 2 % meestest steriilsus ehk viljatus. Entsefaliit võib jätta püsiva neuroloogilise kahjustuse.

PUNETISED

Haigusest    Äge viirushaigus, mis avaldub kurguvalu, nahalööbe ja lümfisõlmede suurenemisena.

Kuidas levib    Haigus levib piisknakkusena haigelt inimeselt sülje vahendusel. Viirus on vähenakkav, esineb puhangutena 7-12 aasta järel, enam kevadeti. Nakatunud inimene eritab viirust ja on nakkusohtlik ühe nädala jooksul enne lööbe ilmumist ja 14 päeva jooksul pärast lööbe ilmumist. Nakkusallikaks võivad olla ka lapsed, kes põevad kaasasündinud punetisi ja kelle organismis viirus võib säilida 1,5 aastat ja rohkem. (2)

Peiteperiood    Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (periood, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud alles puuduvad) 11-24 päeva (keskmiselt 18 päeva).

Sümptomid    Kaela ja kukla lümfisõlmede suurenemine, kurguvalu, palavik kuni 38C, halb enesetunne, nõrkus ja peavalu. 2.-3. haigusepäeval tekib kiiresti leviv õrnroosa lööve, mis algab peanahalt ja levib ühe päevaga kehale ja jäsemetele. Lööve on intensiivsem käte ja jalgade sirutuskülgedel, möödub 2-3 päevaga.
Nahalööve võib puududa 25% – 50% haigetel Haige inimene võib olla nakkusallikaks teistele ka siis, kui haigus kulgeb atüüpiliselt ilma nahalööbeta (WHO 2003, p. 5-6).(2)

Ravi    Tavalise kulu korral ravi ei vaja.

Prognoos    Haigus kulgeb healoomuliselt, tavalise kulu korral ravi ei vaja. Ohtlik rasedatele võimalike lootekahjustuste tõttu. Haigus kulgeb täiskasvanuil raskemini kui lastel. Punetised võivad tüsistuda liigespõletikuga (täiskasvanutel ja murdeealistel), väga harva peaajupõletikuga.

Punetised raseduse ajal    Raseduse ajal haigust põdedes on oht spontaansele abordile, enneaegsele sünnitusele, või kaasasündinud väärarendile. Mida varasem on rasedus, seda tõsisemad väärarengud tekivad. 1. raseduskuul on risk 90%, 2. kuul 60%, 3. kuul 30-35%, 4.raseduskuul 10%. Kaasasündinud punetiste korral võib laps olla alakaaluline, esineb vaimse arengu peetus, maksa suurenemine, südamerike, kurtus, silmahaigused.

Neidudele-naistele    Kui plaanilises korras ei ole vaktsineeritud, on see näidustatud fertiilses eas naistel kes ei ole rasedad, lasteasutuste ja haiglate töötajatel ning neil, kes pole põdenud punetisi. Naised, kes on vaktsineeritud, ei tohi 3 kuu vältel rasestuda. Vaktsineerimine on vastunäidustatud rasedatele ja kaasasündinud immundefitsiidiga inimestele.
Punetiste immunoprofülaktikat alustati Eestis1992.aastal. Kaasasündinud punetiste profülaktika seisukohalt on oluline märkida, et antikehi leiti 87-94%-l reproduktiivses eas naistest.
Kaasaegsed vaktsiinid on kõrge efektiivsusega: 12 kuu vanuste ja vanemate laste immuniseerimisel punetiste vaktsiiniga tekib serokonversioon 95-100%-l 21.-28. vaktsineerimisjärgseks päevaks. Vaktsineerimisega loodud immuunsus säilib 97%-l lastest vähemalt 15 aastat endeemilise tausthaigestumise puudumise olukorras. Vaktsinatsioonijärgne immuunsus kestab 15-20 aastat. (2)
Aastail 1992.-2003 haigestus punetistesse 836 vaktsineeritud inimest. Osutatud ajavahemikus vaktsineeriti üldse 289063 inimest. Seega ei kujunenud immuunsus 0,3% vaktsineeritutest.(2)

Difteeria ja teetanus

DIFTEERIA

Haigusest    Äge nakkushaigus, mis kahjustab peamiselt hingamisteid ning mida põhjustab bakter Corynebacterium diphtheriae.

Kuidas levib    Difteeria levib piisknakkusena ehk sissehingatava õhu kaudu.

Peiteperiood    2 – 5 päeva.

Sümptomid    Difteeria esineb tavaliselt kurgumandlite, neelu, kõri ja hingetoru piirkonnas. Haigus algab palavikuga (38-40C) ning katulise mandlipõletikuga (kurgumandlitel on näha kollakashalli kile). Kui kile tekib väga suurele alale, võib kujuneda hingamisteede sulgus. Kaasuvana esineb kurguvalu, lümfisõlmed kaelal on turses ja valulikud. Hääl võib muutuda kähedaks ning hingamine “vilistavaks” (raskeks).

Ravi    Haigus on tavaliselt nii raske, et ravi toimub intensiivravi osakonnas. Ravi aluseks on antitoksiin, millega muudetakse kahjutuks veres olev difteeriatoksiin. Lisaks kasutatakse ravi antibiootikumidega. Kindlasti uuritakse kõiki haigestunud inimese lähikondseid, kes on temaga kokku puutunud viimase 7 ööpäeva jooksul.

Prognoos    Difteeria on raske haigus, mis võib põhjustada ka mitmesuguseid tüsistusi, mis omakorda muudavad haiguspilti: südamekahjustus avaldub 1-3 nädalat ja pehmesuulae lihaste halvatus 3 nädalat kuni 3 kuud pärast haiguse algust. Rasketel juhtudel võivad need tüsistused tekkida ka kiiremini. Lastel võib katu tõttu tekkida ka hingamisteede sulgus, mis kiire esmaabi puudumisel võib lõppeda surmaga. Umbes pooltel juhtudel võib tüsistusena tekkida ka kopsupõletik. Harvem võib tekkida neerupuudulikkus, ajupõletik, ajuinfarkt. Enamasti tekib difteeria neil, kes ei ole vaktsineeritud. Ravi toimel kurku tekkinud kile taandub ning kurguvalu ja hingamistakistus kaovad. Halvatus kestab nädalast ühe kuuni ning seisund taastub pikkamisi, hiljemalt poole aasta möödudes. Raskeim ja kõige enam surmaga lõppev tüsistus on kile levimine kõrri ja sealt bronhidesse. Kõige suurem suremus on vanurite ja laste seas, samuti neil, kel haigus algas väga ägedalt, ning alkohoolikute seas.

WHO andmetel on suremus 5-10%

 

TEETANUS

Haigusest    Lihaskangestusega kulgev äge nakkushaigus, mida põhjustab bakter Clostridium tetani.

Kuidas levib    Teetanusetekitaja satub pinnasest organismi haava või ebapuhta süstlatorke kaudu ning hakkab tootma mürkainet, mis kahjustab normaalset närvierutuse ülekannet lihastele. Teetanusehaige teistele nakkusohtlik ei ole.
Teetanuse bakter oskab moodustada ka eoseid, mis säilivad pinnases ning loomade väljaheidetes aastaid nakatumisvõimelistena. Teetanus võib olla ka kaasasündinud haigus, sel juhul on laps selle saanud haigestunud emalt. Vastsündinutel esineb teetanus enamasti arengumaades.

Peiteperiood    Haiguse peiteperiood (aeg, millal bakter on juba organismis, kuid inimesel haigusilmingud veel ei avaldu) on 2-50 päeva.

Sümptomid    Sümptoomid tekiavad tavaliselt 3-14 päeva peale nakatumist. Esimeseks sümptomiks on näolihaste jäikus, sellele järgnevad neelamishäired ning lihasjäikus levib järjest allapoole. Võivad tekkida hootised väga valusad lihaskrambid, mis haaravad kogu keha ning mis võivad häirida ka hingamist. Suureneb krambivalmidus ehk mistahes kerge ärritus (valgus, müra või puudutus) võib vallandada krambihoo. Rasketel juhtudel võib tõusta vererõhk, palavik ning tekkida tugev higistamine. Teetanuse tüsistusteks võivad olla tugevatest lihaskrampidest tekkinud luumurrud ja lihasrebendid, samuti kopsupõletik, süvaveenide tromboos või kopsuarteri trombemboolia. Harvem esineb teetanuse paikset vormi, mille puhul on lihasjäikus vaid haava ümbritsevates lihastes. See möödub raviga täielikult.

Ravi    Raviks kasutatakse antibiootikume, teetanuse antitoksiini ning lihasrelaksante ehk lihaseid lõõgastavaid ravimeid. Ravi toimub haiglas.

Prognoos    Ravi toimub sageli haigla intensiivravi osakonnas, kuna haigestunud isiku seisund on raske. Peale tervenemist võib mitme kuu vältel lihastoonus olla suurenenud.
Surmavaks osutub teetanus kuni pooltel nakatunutest. Eriti ohustatud on lapsed ja vanurid.

Viirushepatiit B

Haigusest   Viirushepatiit B ehk kollatõbi on maksapõletik, mida tekitavad maksarakkudes paljunevad viirused.

Kuidas levib?    B hepatiiti nakatutakse vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise kontakti või vereülekande kaudu. Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele.

Peiteperiood    Peiteperiood, mis on aeg alates nakkuse saamisest kuni haiguse avaldumiseni, võib ulatuda isegi kuni poole aastani.

Sümptomid    Haiguse varajases faasis tekivad külmetushaigusele iseloomulikud kaebused: isutus, iiveldus ja oksendamine, väsimus ning liiges- ja lihasvalud. Maksapõletiku korral satub sapp sageli verre ja sealt edasi uriini. Selle tagajärjel muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Tingituna sapphapete suurest hulgast veres, võib tekkida kogu keha sügelus.
Ravi    Hepatiidi jaoks ravimit ei ole. Tavaliselt piisab maksa töövõime jälgimisest (vereanalüüside abil). Kui tekib maksapuudulikkus, on vahel vajalik aktiivsem ravi intensiivosakonnas. Maksapuudulikkuse ainsaks täieliku ravi võimaluseks on kahjuks aga vaid maksa siirdamine.

Prognoos    Hepatiit-B võib paraneda iseenesest, kuid mõnikord muutuda ka krooniliseks. See tähendab, et viirus jääb organismi püsima. Haigusnähud võivad puududa, kuid inimene on viiruskandja. Läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Ägedas faasis on surevus ca 1%. Umbes 10%-l nakatunutest muutub haigus eluaegseks krooniliseks maksapõletikuks, mis võib viia maksa sidekoestumise ehk tsirroosi või ka maksavähi tekkele

Ennetamine    B hepatiidi ennetamiseks vaktsineeritakse B-hepatiidi vastu. Vaktsiini süstitakse kolmel korral.

Sügelised

Mis on sügelised?

Sügelised on parasitaarne nakkav nahahaigus, mida tekitab sügelislest Sarcoptes scabiei var. hominis

Kuidas võib nakkuse saada?

  • Nakatumine sügelistesse toimub otsesel kontaktil haigega või kaudselt saastunud voodipesu ja riideesemete kaudu
  • Haigestuda võivad inimesed sõltumata vanusest, soost ja sotsiaalsest kuuluvusest, kuid sagedamini haigestuvad koolilapsed
 Millal kahtlustada sügelisi?
  • Sõrmede vahele, kõhule, randmete ja reite sisekülgedele ning tuharatele tekivad punetavad “täpikesed” ja villikesed, millest mõned paiknevad paari kaupa
  • Väikelastel võib sügeliste lööve paikneda üle kogu keha, kaasa arvatud peopesade, taldade ja kaenlaluste nahal
  • Lööve sügeleb piinavamalt õhtuti enne magamaminekut
  • Sarnane sügelev lööve tekib mitmel pereliikmel või lähedasel inimesel
  • Allergiavastased ravimid ei leevenda sügelemist
 Sügeliste ravi
  • permetriin kreem
    • kantakse üle kogu keha 1x päevas v.a. nägu
    • hoitakse nahal 8-12 tundi ja seejärel pestakse maha
    • lubatud kasutada alates 2. elukuust
  • väävlisalv
    • kantakse üle kogu keha eelnevalt pestud nahale 1x päevas, v.a. nägu
    • kasutatakse 3-5 järjestikusel päeval
    • enne ravimi järgmist määrimist võib eelnevalt nahale kantud salvi maha pesta
Rasedus ja imetamine
Imetamine ravi ajaks lõpetada

Sügeliste ravi põhimõtted ja leviku ärahoidmine

  • Kõiki haigega lähedaselt kontaktseid tuleb ravida samaaegselt (pereliikmed, lapsehoidja, sõber, pinginaaber, seksuaalpartner)
  • Ravima peavad ka need kontaktsed, kellel löövet veel ei ole
  • Ravimit peab kandma üle kogu keha, mitte ainult nähtavale lööbele (ka suguelundite piirkonda, taldadele ja küünte alla)
  • Pärast igakordset käte pesemist peab ravimit uuesti kätele määrima
  • Ihu- ja voodipesu tuleb vahetada enne ravi alustamist ja pärast ravi lõpetamist
  • Riideesemed ja voodipesu pesta 60°C juures
  • Pärast ravikuuri lõppu on soovitav kasutada nahahooldusvahendeid (niisutavaid kreeme)
  • Koolilaste haigestumise korral tuleb teavitada õpetajat, et piirata nakkuse edasist levikut kollektiivis ning ennetada lapse kordusnakatumist
 
Sagedasemad vead sügeliste ravis
  • Ravimiga määritakse vaid lööbe piirkonda
  • Pärast käte pesemist ei kanta ravimit uuesti kätele
  • Ravimi kogus ei ole piisav
  • Lähedased kontaktsed ei ravi üheaegselt, seetõttu ja kordusnakkuse võimalus
  • Jäetakse ära ihu- ja voodipesu vahetus enne ja pärast ravi
  • Ei täideta korrektselt konkreetse ravimi kasutamisjuhendit
Sügeliste lööve sarnaneb võib sarnaneda allergilise lööbega
 
Kahtluse korral sügelistele või ebatõhusa ravi korral konsulteerige arstiga!

Peatäid

Mis on täitõbi?
  • See on täist-Pediculus humanus capitus  tekitatud parasitaarne nakkav haigus peanahal
Millal täitõbe kahtlustada?
  • Esmaseks kaebuseks võib olla kukla- ja kõrvataguste nahapiirkonna sügelemine
  • Kratsimisest tingituna tekib peanaha neisse piirkondadesse mädapõletik
  • Juustes on näha 2-3 mm suuruseid hallikas-pruuni värvi liikuvaid parasiite
  • Juuksekarva külge on tihedalt kinnitunud valkjad, ümar-ovaalsed täi munad- tingud
Kes on nakkusest ohustatud?

Peatäide nakkuse võib saada igaüks sõltumata soost, vanusest ja sotsiaalsest kuuluvusest, kuid sagedamini esineb täitõbe lastel

Kuidas täid levivad?
  • Otseselt pea-pea kontaktil täitõve haigega
  • Kaudselt kammide, harjade, patsikummide või peakatete vahendusel
Millega ravida?

Ravi kohta küsi informatsiooni arstilt või apteekrilt

Peatäide hävitamiseks tuleb kasutada spetsiaalseid apteegist saadavaid ravimeid (n. permetriin), mille toime on tõestatud. Järgige rangelt ravimiga kaasas olevat kasutusjuhendit
  • tingud tuleb välja kammida spetsiaalse kammiga või     mehaaniliselt eemaldada
  • kui 7. või enama päeva möödudes on peanahal nähtavad liikuvad täid, siis peaks ravi kordama
Keda ravida?
  • ravima peavad samaaegselt kõik perekonnaliikmed
  • selgitada välja võimalik nakkusallikas ja ravida (n. lapse sõber, pinginaaber)
Mida peaks täidest teadma?
  • Emane täi on võimeline munema ööpäevas ~8-10 ovaalset muna (tingu), millest 9-12 päeva pärast saavad suguküpsed täid
  • Täi eluiga on keskmiselt üks kuu
  • Täid toituvad verest ja paljunevad inimese peanaha vahetus läheduses kinnitades munad juuksekarva külge. Selle järgi, kui kaugel paiknevad peanahast juuksekarval tingud, võib oletada nakatumise aega
  • Täi hävib ~20 tunni jooksul, kui ta ei ole inimesega kokkupuutes
  • Peatäi paikneb eelistatult kukla- ja kõrvatagustes ning oimupiirkondades
  • Tühjade, elutute tingu kestade olemasolu juuksekarva küljes ei tähenda aktiivset nakkust
Peatäi nakkuse vältimiseks
  • Kasuta ainult isiklikku kammi, juukseharja ja patsikumme
  • Ära kanna võõraid peakatteid
  • Koolis ja lasteaias on vajalik teavitada õpetajat ja läbi viia kontroll, et takistada nakkuse edasist levikut
  • Ravida nakatunud ja ka nende kontaksed
  •  Täita rangelt koduse desinfektsiooni nõudeid
    • haigega kontaktis olnud riideesemed- mütsid, sallid, kraega riided, voodipesu jne. pesta pesumasinaga (20 minutit)
    • masinapesuks mitte sobivaid esemeid hoida 2 nädalat suletud kilekotis
    • kamme ja juukseharju hoida vees 5-10 minutit 60 °C juures
    • toad koristada põhjalikult tolmuimejaga
Ravi õnnestumise aluseks on ravimi kasutamise täpne järgimine ja nakkusallika kõrvaldamine nakatunute võimaliku samaaegse raviga
 
Resistentsust ravimile esineb harva, kuid sellega peab ebatõhusa ravi korral arvestama
Ravi probleemide korral või diagnoosi täpsutamiseks pöörduge arstile

Traumade ennetamine

Kool, kui õpilase töökeskkond peab olema turvaline, kus õnnetuste ja vägivalla risk on nullilähedane. Õnnetusjuhtumite ennetamiseks on oluline teada nende esinemise sagedus.

Selleks palume kõikides Tallinna koolides registreerida pealtnägija ja/või esmaabi andja poolt võimalikult kohe pärast toimumist traumakaardina ning anda üle kokkulepitud isikule (kooli sekretär, kooliõde).

Traumakaardi vorm on saadaval kooliõe ja sekretäri juures.

Registreeritud traumade tekkimise asjaolusid on soovitav regulaarselt analüüsida, et oleks võimalik rakendada vastavaid meetmeid.

Infoliinid

Psühhiaatriline,psühholoogiline ja kriisiabi

Perearsti nõuandetelefon 1220

Lühinumbrlt 1220 saab meditsiinilist nõustamist ja teavet tervishoiu korralduslikes küsimustes. Telefonile vastavad ööpäevaringselt kogemustega pereõed ja-arstid eesti ja vene keeles. Keerukamate probleemide korral antakse helistajale juhiseid edasiseks pöördumiseks kas perearsti poole või haiglasse, kriitilise olukorra puhul suunatakse kõne kiirabisse.

Artiklid

Autismi ja vaktsineerimise vahel pole seost

Uuring autismi ja vaktsineerimise vahel seost ei leidnud

Meditsiiniuudised 03.04.2013

Ajakirjas Journal of Pediatrics ilmunud artiklis kinnitatakse, et autismi ja elu algusaastail saadud vaktsiinide vahel seost ei täheldatud, vahendas ERRi teadusportaal.

Umbes kolmandik lapsevanematest muretseb vaktsiinide autismi tekitada võiva toime pärast ja iga kümnes vanem keeldub või lükkab seetõttu vaktsineerimisi edasi. Antud töös näitasid teadlased, et ühel ja samal päeval või lapse kahe esimese eluaasta jooksul kokku tehtud erinevate vaktsineerimiste hulk ei seostu autismi arenguga.

Autism on arenguhäire, mis põhjustab muutusi sotsiaalses käitumises ja suhtluses. Haiguste Kontrolli ja Ennetuse Keskuse hinnangul kannatab selle häire all umbes iga 50 laps.

Antud töös uurisid teadlased 256 autistist last ning 752 tervet kaaslast. Vaadeldi, kui palju antigeene oli laps vaktsineerimiste käigus saanud esimesel kahel eluaastal ning milline oli suurim päevane antigeenide kogus. Kummagi nimetatud näidu korral ei leitud tervete ja autistlike laste vahel erinevusi.